Aknakatteid kasutatakse väga mitmetel eesmärkidel. Kord on eesmärgiks vältida võõraid pilke , kord reguleerida ruumi tungiva valguse, soojuse või UV-kiirguse intensiivsust.   Aknakatete valimisel mõeldakse dekoratiivsusele ja mugavusele. Lubamatault vähe mõeldakse sealjuures aga ökonoomikale.          Südatalvel räästas rippuvad jääpurikad näitavad meie liigset “rikkust” – meil on piisavalt vara looduse poolt meie katustele saadetud lume sulatamiseks. Nende , talvel nähtavate indikaatorite -jääpurikate ning katuselt allalangevate lumelaviinide põhjustajaks on läbi halvasti isoleeritud katuste ja katuslagede väljuv ahjusoojus. Sulatamise kulud aga maksab kinni hoone kasutaja. Tegelikkuses väljub köetud ruumist meie kliimavööndis veelgi enam soojust läbi järjest suuremaid mõõtmeid võtvate klaaspindade, kuid sellel soojuskaol puudub nähtav-kombitav indikaator. Alles viimastel aastatel on seoses energiakandjate kiire hinnatõusuga hakatud tõsist tähelepanu pöörama hoonete küttekuludele ning nende vähendamise võimalustele. Esimese sammuna   võetakse reeglina  ette vanade akende väljavahetamine. Uued , klaaspakkettidega aknad on tunduvalt energiasäästlikumad . Vähesed teavad aga seda, et ka kõige paremate klaaspakkettidega akna soojuslikud parameetrid on ikkagi 5 või enam kordi halvemad kui hoonete välisseintel. See tõsiasi on hoomatav kui võrrelda kuumal suvepäeval imepisikeste akendega vana  taluhoone  ja suurte klaaspindadega  tänapäevase , ilma jahutusseadmeteta  ehitise  sisetemperatuure.